Kopteriõnnetus

Kuna hetkel uni läks ära, siis mõtlesin postitada oma eilse unenäo siia. Nimelt nägin unes, et olen kuskil Lähis-Ida riigis, arvatavasti Iraan, Iraak, midagi taolist. Mäletan õhurünnakut sellele linnale, teadsin, et see on USA poolt, kuigi polnud ühtegi kindlat märki.
Huvitavaks tegi selle unenäo aga see, et peale lennuki rünnakut sõitis üle linna helikopter. Ma mäletan, kuidas maapinnalt selle suunas tulistati ja seda kuulid ka tabasid ning see alla kukkus. Kuuli tabamise hetkel ma mõtlesin selle helikopteri piloodi peale - mida ta võib mõelda sel hetkel, kui kuul teda tabas. Tema jaoks on see kindel surm - isegi kui ta kukkumisest ellu jääb, siis vastase poolt kinni nabituna tabab teda lisaks piinamisele varem või hiljem sama saatus.
Esimese asjana hommikul arvutis Delfi portaali lahti võttes oli esiuudis kohe, kuidas Londoni kesklinnas kukkus alla helikopter: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/londoni-kesklinnas-kukkus-alla-kraana-otsa-lennanud-kopter-hukkus-kaks-inimest.d?id=65537352
Muidugi on selle keskkond, põhjus jm hoopis teine kui mu unenäos. Aga mind pani korraks see mõtlema nende inimeste peale, kes väitsid Estonia uppumise ööl, et nad nägid laevaõnnetust unes samal ööl.
Tõenäoliselt, kui esiuudis oleks olnud uus sõjaline konflikt, siis ma oleks oma unenäo sellega sidunud. Ja mida suurema mõjuga uudis, seda valjemalt ja suurema enesekindlusega ma oma unenägu promoks. Kui uudist poleks tulnud, ei kirjutaks ma seda postitust siin ja oleks selle unenäo juba unustanud. Päevased sündmused toovad tihti meenutusi öösel unes nähtust, olen seda kogenud korduvalt. Kas võib seda seostada aga dejavu efektiga - sa tead kindlalt, et sa oled selles olukorras olnud - unenägu on aga nähtud juba mõnda aega tagasi ning sel hetkel, kui sul tekkis see meenutus, ei seosta sa seda enam unega, kuna seos on liiga ähmane. Unenäod ununevad kiiresti peale ärkamist.

Long time no see

Nägin üle pika aja unenägu, mis mu meeli niivõrd köitis, et otsustasin ühe postituse üle pika-pika aja siia teha.
Millegipärast lähevad vanalinnaga seotud unenäod mulle väga korda. Seekord samuti. Nägin unes, et sain maagilised võimed ning avastasin ennast järsku 1944. aasta märtsipommitamise ajal vanalinnas. Muidugi panin ma oma võimed proovile ning hakkasin järjest lennukeid alla tulistama. Ühel hetkel sain aru, et lennukeid tuleb rohkem peale, kui ma neid alla jõuan tulistada ning järsku tekkis mu ümber korralik punt püssidega tüüpe, kelle ma oma suppervõimetega katusele toimetasin, et parem lasta oleks.
Siis läks unenägu huvitavaks. Järsku avastasin, et aeg oli läinud üks pool sajandit tagasi ning kogu miljöö oli muutunud. Istusin Raekoja platsi ühe hoone katusel ja nautisin sajanditagust vaadet. Keegi tegi minust pilti.
Samal hetkel liikus aeg edasi ning avastasin ennast Nõukogude Eesti aegses vanalinnas. Autod, inimeste riietus - kõik muutus täiesti. Kõndisin mingi neiuga mööda linna ja nägin üht nostalgilist jäätiseputkat, kus sai omale asjakohase maiustuse 20 kopikaga. Mind pani imestama, et nad võtsid vastu ka eurosid.  Tundsin, kuidas unenägu hakkab lõppema, ent ma ei tahtnud, et see veel juhtuks.
See tõi kaasa veel ühe huvitava kogemuse. Mäletan, kuidas üles ärkasin ja jõuga ennast unenäkku "tagasi surusin." Läksin nagu lennates läbi sellesama vanalinna uuesti unenäkku tagasi.
Kahjuks avastasin ennast seejärel juba Järvevana teel järgmisest unenäost.

Kogesin täna painajat jälle. Olen lugenud, et tegemist on unenäodeemoniga. Igatahes unes tuli ta mulle kallale ja ma olin ta vastu jõuetu. Ta võtab erinevaid kujusid, kuid tavaliselt on ta mees. Korra olen ma suutnud teda unes alistada, a la Bruce Lee stiilis (ka teda käis unenägudes painaja piinamas kuni ta lõpuks sellega võitlusesse asus ja ta võitis). Mis tegi asja täna huvitavaks oli see, et kui ma silmad järsult lahti tegin, tundsin, kuidas nagu raske vaip asuks mu peal. Silmad kähku kinni ja tagasi magama.

Millegipärast ei suuda ma unenägudes enam lennata... Olin akna ees, ilus vaade ning sain aru, et tegemist on unega. Muidugi, lahke nagu ma olin, rääkisin teistele sellest ka. Terve mu uni oli täna film, tundus, et mingi õudukas. Ja keegi ütles, enne kui ma otsast peale oleks seda vaatama hakanud: "If you're going to miss it, don't watch it."

Alati kui ma magan võõras kohas või voodis, näen palju rohkem unenägusid.

Ma magasin kaks päeva järjest sisse kella poole kaheni, kuigi mul oli äratuskell. Asi oli lihtsalt selles, et mul polnud mitte midagi tähtsat neil päevil plaanis.
Täna on mul eksam ja ma olen üleval. Õigupoolest ärkasin ma öösel enda mäletamist mööda vähemalt 5 korda üles ja vaatasin kella, iga kord nägin unenägu ning viimases unenäos rääkisin isegi juttu Kristeliga, kes peaks mulle helistama täpselt 20 minuti pärast ja üles ajama. Ma panin tänaseks neli äratuskella ja ei kasutanud neist ühtegi, sest suutsin ise ärgata iga REM-tsükli lõpus ülesse ning ausalt öeldes pole väsimust ollagi. Uinusin kella 1 paiku.

Kell 3 öösel jäin magama. Panin kaks äratuskella poole kuueks, sest pidin kindlasti enne 6 üleval olema. Igaks juhuks ütlesin endale, et enne 6 ärkan kindlasti üles. 05.45 tegin silmad lahti, kumbki äratuskell polnud tööle hakanud. 15 minutit lahutas mind piirist ning ma olin maganud alla 3h, kus uni on väga sügav. Alateadvuslikku jõudu ei tasu alahinnata.