Long time no see

Nägin üle pika aja unenägu, mis mu meeli niivõrd köitis, et otsustasin ühe postituse üle pika-pika aja siia teha.
Millegipärast lähevad vanalinnaga seotud unenäod mulle väga korda. Seekord samuti. Nägin unes, et sain maagilised võimed ning avastasin ennast järsku 1944. aasta märtsipommitamise ajal vanalinnas. Muidugi panin ma oma võimed proovile ning hakkasin järjest lennukeid alla tulistama. Ühel hetkel sain aru, et lennukeid tuleb rohkem peale, kui ma neid alla jõuan tulistada ning järsku tekkis mu ümber korralik punt püssidega tüüpe, kelle ma oma suppervõimetega katusele toimetasin, et parem lasta oleks.
Siis läks unenägu huvitavaks. Järsku avastasin, et aeg oli läinud üks pool sajandit tagasi ning kogu miljöö oli muutunud. Istusin Raekoja platsi ühe hoone katusel ja nautisin sajanditagust vaadet. Keegi tegi minust pilti.
Samal hetkel liikus aeg edasi ning avastasin ennast Nõukogude Eesti aegses vanalinnas. Autod, inimeste riietus - kõik muutus täiesti. Kõndisin mingi neiuga mööda linna ja nägin üht nostalgilist jäätiseputkat, kus sai omale asjakohase maiustuse 20 kopikaga. Mind pani imestama, et nad võtsid vastu ka eurosid.  Tundsin, kuidas unenägu hakkab lõppema, ent ma ei tahtnud, et see veel juhtuks.
See tõi kaasa veel ühe huvitava kogemuse. Mäletan, kuidas üles ärkasin ja jõuga ennast unenäkku "tagasi surusin." Läksin nagu lennates läbi sellesama vanalinna uuesti unenäkku tagasi.
Kahjuks avastasin ennast seejärel juba Järvevana teel järgmisest unenäost.