Alustasin vanglast. Seltskond oli seal väga tore, aga järsku ma tundsin, et see on ajaraiskamine seal istuda. Hakkasin teed välja otsima, leidsingi mõned nõrgad seinad ja nõrgad trellid, aga järsku sain aru, et see on unenägu, ning lendasin lihtsalt sealt läbi seina välja.
Edasi lendasin tänaval ringi nagu Superman. Õppisin, et kui hakkan alla vajuma, siis pean lihtsalt jalgu liigutama, nagu ujuks, siis püsin kauem õhus.
Lendasin videvikulises Tallinnas vanalinna kõrval ja see vaade oli väga ilus. See on tõesti imeline, kui ilusaid unenägusid me suudame oma alateadvuses luua.
teisipäev, 13. veebruar 2007
Tellimine:
Postitused (Atom)